If Home is a Place
$16.00
Polestar Press
Out of stock
Description
Explores the passionate and complex relationships between mothers and daughters, and brings to light women’s experience of war. This powerful story delves into the refugee experience and the meaning of home, revealing how emigration can form the psyche of a people for generations. Dispossessed of their native Estonian home during World War II, Maria and her daughters, Sofi and Helgi, struggle to survive in war-torn Europe. In Canada, fifty years late, home is still not a given. We watch as Esther, the grown daughter of Sofi, slowly unravels the legacy of exile and discovers the place within herself that is home “Kivi’s writing makes her characters and their emotions real. Altogether, this is a very satisfying book.” Canadian Book Review Annual.
Reviews
David Ingham, “Escapes and Discoveries” in Event, Summer 1996, Vol.25:2
“…A somewhat similar (personal) quest informs If Home is a Place, and ranges both outwardly, through time and space, and inwardly. It is a disquisition – explicitly and implicitly – on what ‘home’ means, and a recuperation of the central character’s search for that elusive nexus of belonging we call ‘home’. The narrative structure involves alternating chapters between a Canadian ‘present’ (from summer 1988 to fall 1991) and the war-torn eastern European past (fall 1943 to September 1947). The chapters that form the latter are first person accounts by Maria and her daughters, Sofi and Helgi, mostly of their displacement by the war, and of their escape to Canada. The counterpoint is third-person narrative that centres on Esther, the grown daughter of Sofi, though the other women are also present. (Male figures are – as the narrator says of Sofi’s husband, Elmar, “not quite present and not quite absent.”) Home was Estonia – though with invading armies and shifting national boundaries, even that fact becomes problematic.
The twin narratives intertwine, parallel and circle back on each other. From the ancestral residence (now on the other side of the Russian border) to a commune on the West Coast, through grad school and family and family history and a brief relationship with a distant and self-serving man, Esther searches. A house is not necessarily a home (though her family might disagree), but it can be, especially if one makes it oneself. It is finding one’s place in space and time, but it is also something one finds in one’s mind and heart, and in the hearts and minds of others. This novel takes its place as a worthy addition to a recognized sub-genre of Canadian Literature – immigrant fiction – but the intricacies of its narrative strategy and the universality of its concerns allow it to some extent to transcend the restriction of generic classification.”
Hannes Oja, “Vanetmate jutustused aluseks pogenikeromaanile” Vaba Eestlane, oktoober, 1995.
“Karen Linda Kivi on sundinud Torontos 1962, kainud eesti alg- ja keskkoolis, olnud Joekaarul lastesuvekodus, olnud Rajaleidjate gaiduskuses liige, kellele Kotkajarve tuttav oma laagritega. Edasi jargnesid ulikooliaastad Guelph’is, kus oppis rahvusvahelist arenguteadust. Siis keset ulikooliageag laks Ugandasses aafriklastele prantsuse keelt opetama 1982-1983. Naastes lopetas ulikooli.
…Kaheksa tunni kaugusele Vancouverist Nelsonis ostis koos viie teise inimesega 88 aakrit (ca 40 ha) maad… Umberringi mets,…ahju koetaskse puudega, umberringi karud, podrad, puumad raakimata pisielukaist. Ometi on Nelsoni keskus pooli tunni kaugusel…Sinna ta ehitas uksinda vaikse maja (ca 500 ruutjalga).
Esimene raamutu “Canadian Women Making Music” ilmus siiski 1992.a. Torontos. Selle 140-lehekuljelise raamatu kirjastas Green Dragon Press. Esimesel poolel ajalooline ulevaade kanada naistest 1867. aastast alates. Teises osas 12 intervjuud naismuusikutest labiloike kanada kunstist. Intervjuusid oli 50, aga piiratud voimaluste juures tuli neist ise valida 12… Ontario Art Council andis selleks toostipendiumi.
Esimese raamatu ilmumine andis hoogu kirjutasmiseks. Olles Vancouveris luhijuttude kirjutamise kursusel, kirjutas ta loo ainel mille oli vanaema raakinud soja teemal. Lektor utles hinnates, et on hea jutt, aga pole luhijutt, see on romaan. Autor kasutas aine nii ara, et kirjutas uhe osa ette ja teise loppu – ja oligi romaan. Kirjutamine noudis aasta aega ja Canada Council andis elamiseks $9000. Ta kirjutas valmis esimese versiooni, ja siis sellest poole taielikult umber, paaril korral tegi veel vaiksemaid viimistlusi. Viimane silumine toimus kirjastuse toimetajaga.
Kui kasikiri oli valmis saatis valjavotte raamatust paarilekumnele kirjastusele, kellest neli sooviside kogu kasikirjaga tutvuda. Polestar kirjastusega saadi kokkuleppele, kuigi ka teised selle kirjastanuks.
Millest ta kirjutab oma esikromaanis? Sellele vastas, et tahtis kirjutada sojast ja pagemisest, aga kirjutada ka oma generatsiooni elamusist Eesti vabanemisel N. Liidu varisemise jarele, kuidas seal on vabaduse saamine inimesi mojutanud. See on uhe perekonna lugu, aga koigile arusaadav, paljudele uhine teema. Kui kolmapaeval (27.septembril) oli Vancouveris raamatu tutvustamine, ole seal paar tosinat huvilist kohal – igauks tuli autorile raakima oma saatusest, immigratsioonist.
Romaan raagib peamiselt naistest… “Nelja naise elu kaudu ilmneb pogeniku kogemuse tasutal kodu tahendus, ” utleb kirjanik. “Palju on saadud materjali ema ja isa jutustusist, aga sellesse on pandud veel Ivi Valgre ja Ando Kallase eluloike, teistegi jutte, mis on autori silmade ja tunnete kaudu uheks tervikuks kujundatud, mitte otseselt edasi antud, kuid need motted on mojunud kaasa raamatu kirjutamisele.”
Selles on pogenimisele iseloomulikke seiku, soja ajal ema-tutar matavad potid-pannid, et tagasitulekul oleks need olemas. Esimesel poolel on aastad 1943 – jaanuarini 1948 asumisega Kanadasse, teine pool 1988 -1991 sama perekonna elust.
Kusides selgust raamatu tiitli ule, utleb kirjanik, et “selles on nagu kusimuse algus, mis paneb inimesed motlema, kas kodu on koht kus elad, kas kodu on sudames, inimestes, tundeis. Pogenike kodu on olnud mitmel pool, pogenike lasel on iga elukoht kodu. Eestlasil on raskem olla pagulased, vaatame tugevamini maale, mullale ja valgeile kaskedele.”
Romaan algab siiski Narvast, areneb ule Tallina Saksamaale. Teises osas Esther laheb Eestisse oma vanemate endist kodu kulastama…
Kirjaniku esimesed tunded nahes oma loomigut kaante vahel, on lootusrikkad. International CBC prantsuskeelne programm tegi 10-minutilise saate, kus kusitleti pogenikuajast, vanemaist, eesti uhikoona elust, immigrandi ja pogenikuksolemise vahet. Ta loodab, et jouab ka ingliskeelsesse meediasse.
Autor pole raamatu valmimist ootama jaanud, vaid juba on teine romaan peeagu valmis… Nimeks on “The Speckled Trout”, selline lapse nimi on voetud uhest luuletusest.
Kas metsa eralduses ei muutu elu igavaks, leiab ta, sest sealses kunstnike uhiskonnas on kunstnike peod, koos raagitakse kunstist ja arutatakse sellelaadilisi probleeme maaelu lihtsama tervislikumas keskkonnas. Seal muutuvad elavaks vanemailt ja tesitel kuudud lood, mis seotud oma rahva juurtega…”
